Varaseimaid teated Riisipere mõisast (saksa k Riesenberg) pärinevad 1394. aastast. Kuni 19. sajandi alguseni asus mõisakeskus hilisemas Vana-Riisipere mõisas.

Joonistus, 1895, repro ERM

Sajandi algul viis mõisa tollane omanik Peter Gustav von Stackelberg mõisakeskuse uude paika, mida hakati kutsuma Uue-Riisipereks (saksa k Neu-Riesenberg). Suurte mullatööde tulemusena kujundati sinna esmalt paistiik, mille kaldale aastaks 1821 valmis uus mõisa peahoone.

Üle saja aasta püsis mõis Stackelbergide valduses kuni 1919. aastal võõrandati see mõisa viimaselt baltisakslasest pärijalt Karl Otto von Stackelbergilt. Peale mõisate võõrandamist elasid Stackelbergid edasi Vana-Riisipere mõisas. Pärast Molotov-Ribentropi pakti sõlmimist kutsus Hitler kõik baltisakslased tagasi Saksamaale, kuhu Stackelbergi pere 1939. aastal läks.

1921. aastal rajati mõisa piiskop Platoni nimeline orbude varjupaik, mis tegutses lastekoduna kuni 1984. aastani. 1958 tehti remondi- ja restaureerimistöid. Pärast seda puudus mõisal kasutus ja see lagunes vaikselt. Lastekodu avamisel elas mõisas 50 last, ajapikku see arv kasvas ning 1933-ndaks aastaks elas seal juba 200 last. Lastekodu tarbeks rajati ruumikas söögisaal ja köögiruumid, seati sisse veevärk ja elektrivalgustus. Lastekodul oli kolme talu suurune majapidamine, õppetöökojad, 6-klassine algkool.

Foto : Muinsuskaitseamet, register.muinas.ee

1999. aastal osteti Riisipere mõis ära ja uued omanikud võtsid kohustuse kolme aasta jooksul teostada mõisas renoveerimistöid. Kahjuks ei õnnestunud uutel mõisnikel nõudeid täita ning neile määrati leppetrahv. 2015 sai mõis endale uue omaniku, kes tegeleb restaureerimisega tänini. Riisipere mõisa loetakse Eesti klassitsistliku arhitektuuri tippteoseks.

Pilt: Marie Sinivee